Blogimisest

5. nädal – blogosfäär.

Blogitakse väga erinevatel eesmärkidel. Kirjeldan motiive ja toon näiteid nendest blogidest, mida ise jälgin.

1. Blogimine selleks, et lähedastega sidet pidada ja koduigatsust tõrjuda. Mitmed mu tuttavad on läinud välismaale õppima, reisima, tööd tegema. Sellisel juhul on blogid suurepäraseks võimaluseks oma mõtteid ja juhtumisi uues keskkonnas kodustele edasi anda. Mõned näited:

Reis - minu vend koos kaaslastega läksid Austraaliasse töötama ja reisima. Arvestades ka ajavööndite suurt erinevust on blogi suhtelmiseks parim lahendus.

Mina, Maailmas – tuttav läks reisile läbi Euroopa, kaks kätt taskus. Andis oma tuttavatele teada selle aadressi ja kes tahtis tema seiklustest osa saada, siis oli selleks koht olemas.

2. Blogimine mingi (tarkvara)toote omadustest ja uutest võimalustest. Eesmärgiks on enamasti tutvustada kasutajatele toote omadusi, millest nad ei pruukinud teadlikud olla või aidata lahendada mõnd tootega seonduvat probleemi.

John Jeffries’i blogi Oracle 11g andmebaasiga seonduvatest nüanssidest, probleemidest ja nende lahendustest. Selliseid Oracle blogisid on mul jälgimise all sadu, reaalselt neil muidugi pilku peal hoida ei suuda. Inimesed on erakordselt produktiivsed blogijad ja suudavad sissekandeid teha oluliselt rohkem kui mina järje peale saada.

3. Poliitikute ajaveebid. Siin on motiive muidugi seinast seina. Kes kasutab seda poliitpropagandaks, kiites end ja laites vastasparteisid (Savisaare blogi), kes üritab valgustada välispoliitika telgitaguseid (Marko Mihkelsoni blogi), kes annab alaliidu presidendina (Evelyn Sepa blogi) hoopis ülevaate Eesti sportlaste esinemisest EM-l. Poliitikute puhul on see motivatsioon tihtilugu varjatud kujul ja lugeja ei pruugi esimese hooga arugi saada, et teda kaudselt suunatakse poliitikule meelpärasel viisil ning sisendatakse temasse oma veenudmusi.

4. Turundusblogid. Eesmärk on loomulikult oma kaupu müüa ja ettevõttele kliente juurde võita. Netikuller näiteks on teinud blogi, kus käsitletakse uusi huvitavaid tooteid, mis internetipoodides saadval on, eesmärgiga need klientidele atraktiivseks teha ja neid Netikulleri kaudu ostma panna.

Blogida võib kõigest, väga erinevatel eesmärkidel ja erinevatele sihtgruppidele. Inimfantaasia on nagu ikka piiramatu ja nõnda on ka blogisid väga erinevatest žanritest, kus motivatsiooniks võib olla kasumi teenimine, oma vaadete propageerimine või inimestega manipuleerimine.. Enamus juhtudel aga on motivatsiooniks iseenda väljendamine ja kontakti hoidmine oma sotsiaalvõrgustikuga.

Wiki analüüs

Valisin retsenseeritavaks wikiks Google’i populaarsuse allikaid. Mõnes mõttes oli valitud libe tee, kuna Google’l on väga palju teenuseid ja kes ütleb, et see wiki katab just neid olulisemaid, mille tõttu Google populaarne on.

Rühm otsustas kasutada päris huvitavat lahendust – nad tegid küsimustiku, kus küsisid, millist Google teenust kõige enam kasutatakse. Minu pettumuseks polnud selles küsimustikus nt Google Readerit, mida igapäevaselt kasutan, samuti paljude eestlaste seas äärmiselt populaarset orkut‘i suhtlusportaali. Samas oli oma lemmik võimalik lisada vabatekstina. Küsimustikule vastas vaid 30 inimest, seega midagi põhjapanevat siit välja ei loe. Samas oleks võinud seda küsimustikku kasutada, et siis tulemuste põhjal kõige populaarsematest kirjutada.

Wikist jookseb läbi, et enamuse kirjutajate emakeel ei ole eesti keel ja see natuke häirib lugemist, viib liigselt tähelepanu sisult vormilistele aspektidele. Kahjuks on nii, et kui seal mõnda lehte lugema asuda, siis pärast ühe-kahe sektsiooni lugemist on tahtmine leheküljelt ära minna ja vastav info mujalt ammutada. Kui teenuse asemel on kord teenistus, kord teenindus, siis lihtsalt ei saa enam kindel olla, millist eksitavat infot sealt veel võib välja lugeda. Minu arust võinuksid autorid teha oma wiki inglise- või venekeelsena, sel juhul saanuks nad ehk rohkem pühenduda sisulise poole edasiandmisele.

Nagu juba oma postituse alguses ütlesin, on libe tee võtta teatud teenused ja öelda, et need on populaarsuse allikad. Enamus inimesi tunneb Google’t ennekõike siiski otsingumootori pakkujana, samas ei ole wikis selle kohta sõnagi mainitud. Kui wikis väidetakse, et igaüks kirjutas Google’i teenusest, mida ta kõige enam kasutab, siis ma millegipärast ei usu, et Google’i otsing pole ühelgi viiest inimesest esikohal.

Kokkuvõtteks jätab see wiki mulle segase mulje – nagu oleks wiki, aga nagu ei oleks ka. Räägitakse üksikutest teenustest, aga kuidagi ühte tervikut need artiklid seal ei moodusta. Juba oma olemuselt (kujundus, tekstist viitamine, liigendatus) on nad täiesti erinevad tükid, mis on ühte patta kokku pandud. Kui peaks hinde panema, siis viiepallisüsteemis 3-.

12. nädal. Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika

Ülesanne oli läbi lugeda kirjatükk kuidas saada häkkeriks ja selle kohta oma arvamust avaldada. Huvitaval kombel ei ole ma oma senise IT-elu kestel selle kirjatüki otsa komistanud, seega oli päris huvitav lugemine ja paljuski kooskõlas minu põhimõtetega. Samas, et häkkeriks saada, tuleks mul veel pikk tee käia. See ei saa olla eesmärk omaette, küll aga on paljud arendamist vajavad oskused selles artiklis kirjas. Aukartustäratav on viidete arv erinevatele lisalugemistele. Bookmarkisin lehe omale ära kasvõi juba selle pärast.

Esmalt häkkerlikust suhtumisest. Mulle väga meeldib see zen’i salm, mis räägib meistriks kasvamisest. Justnimelt kasvamisest, sest kompetents ühelgi elualal ei tule iseenesest, vaid nõuab aastatepikkust pühendumist ja soovi aina uut omandada ja haarata. Paraku on tänapäeval nn distractoreid nõnda palju, et meditatsioon ja võitluskunstid võiksid tõesti olla kasuks enesedistsipliini ja keskendumise kasvatamiseks.

Maailm on küll täis probleeme, kuid võtta tuleb neid pisikeste teostatavate tükikestena. Häkker ei saa hakata maailmaparandajaks – alati tuleks jääda realistiks, kuigi see on vahel üsna raske. Olen isegi eksinud punkti vastu, mis räägib, et ühtki probleemi ei tohiks lahendada kaks korda. Tihti jäävad asjad lihtsalt korralikult dokumenteerimata ja järgmisel korral, kui seda lahendust vaja oleks, oled sama lõhkise küna juures ning tuleb uuesti leiutama hakata. Olen astunud sammu edasi ja hakanud jagama oma lahendatud probleeme kolleegidega. Järgmine samm oleks lahendusi jagada avalikkusega, sest ka sõber Google ei aita alati hädast välja ning foorumipostitusi internetiavarustes, kus esitatud küsimus on vastuseta, tuleb tihti ette.

Kui tulla põhioskuste juurde, siis ilmselt tuleks minul end kõige rohkem harida programmeerimise vallas. Kuigi olen TTÜ-s läbinud nii Pascali, C, Java kui Visual Basicu kursused (see viimane oli tõesti jube), siis reaalselt olen programmeerinud ainult PHP-s ja loonud selles ühe infosüsteemi, mille pealt kaitsesin ka oma diplomi. Igapäevatöö on mul viimased 5 aastat olnud süsteemihaldus, seega Perl ja Python peaksid juskui olema head sõbrad. Kuidagi on aga juhtunud nii, et mul on “õnnestunud” neid vältida ja alati on olnud midagi pakilisemat teha, kui alustada uue keele õppimisega.

Hea kooli andis aga Viktor Lepiksoni aine “Algoritmid ja andmestruktuurid”, kus õpitu avardas oluliselt arusaamist andmete hoidmise meetoditele mälus, kuidas nende poole pöörduda ja kuidas mälu vabastada. Viimane on asi, mis kahjuks paljudel programmeerijatel ikka ja jälle kahe silma vahele kipub jääma, mille tulemuseks on tavaliselt see, et rakendusserver mäluressursi ammendumise tõttu külili kukub. Väga võimalik, et hakkan ühte neist kahest (Python ja Perl) lähemalt uurima ja astun sammukese lähemale häkkerlusele.

Teine asi, mis ilmselt nüüd lõpuks ette võtan, on see, et panen oma läpakale teise OS-na ka Linuxi peale. Serveritesse olen seda tarkvara juba aastaid installeerinud ja selle peal andmebaase ning rakendusservereid hallanud, kuid  lõppkasutaja poolega seni suhteliselt vähe kokku puutunud. Ja miks mitte proovida just Ubuntut, millest ma siiani olen vaid kuulnud (omal kokkupuuted põhiliselt Red Hat Linuxiga).

HTML-ga on märksa parem seis, sest PHP-d kirjutades on üldiselt HTML-i teadmine eelduseks (kuigi PHP-d saab muidugi kasutada ka muul moel).

Mis häkkerikultuuri puudutab, siis siin vallas oleks ilmselt kõvasti ära teha. Olen küll paaril korral saatnud paari tarkvara puhul soovi saada beetatestijaks, kuid tegudeni pole kunagi jõudnud. Ehk tuleb kord ka see aeg. Kasuliku teabe avaldamiseks on nüüd tekkinud hea viis – blogimine. Kuigi olen suur blogilugeja juba aastaid, pole ma siiani ise sellele teele astunud – ootasin, et tuleb aeg, kus mul on midagi öelda. Võib-olla on see aeg nüüd käes? Igatahes kavatsen selles vallas hakata senisest rohkem panustama.

Kui nüüd stiilipunktide loetelut vaadata, siis selles osas on seis nadi. Kuigi usun, et kirjakeeleoskus on mul hästi arenenud, siis meditatsioon, võitluskunstid, pillimäng ja laulmine on valdkonnad, kus minu oskused on nullilähedased. Samas saan täiesti aru, et need kõik võivad teatud määral olla häkkerile kasulikud oskused. Samas ei ole olemas täiuslikke inimesi ja ilmselt ei ole olemas ka sellist tegelast nagu täiuslik häkker.

Kokkuvõtteks ütlen seda, et see artikkel on nagu vana maja unustatud pööning – teed ukse lahti, astud sisse ja avastad, et ei tahagi sealt enam lahkuda, nii palju uut ja huvitavat, mida uurida. Et seda segamatult  teha, oleks tarvis mõneks ajaks eralduda igapäevasest keskkonnast – lihtsalt lüüa uks enda selja taga kinni ja mitte vastata otsijate huigetele (loe: telefonile).

Mõlgutusi seoses esimese loenguteemaga

Noniih, asusin siis vapralt wikiversitys leiduvat materjali lugema. Esimese loengu temaatika e ülevaade nö uuest meediast tekitas palju mõtteid ja emotsioone, sest olen ise paljude valdkonadega sealt päris tõsiselt kokku puutunud.

Peatun põgusalt mind enim puudutanud teemadel.

Melilistid. Kasutan ise Google Groups gruppe ja nendega kaasnevat listide fuktsionaalsust. Ka oma praeguse IABM kaugõppe kursuse listi panin selle peal püsti ja rõõmuga pean tõdema, et see on käigult omaks võetud. Mul on Google gruppide peal 5 listi ja osalusaktiivsus varieerub täielikust vaikelust igapäevase meluni.

Veebifoorumid. Olen olnud varasemal ajal üsna agar foorumites osaleja. Kuldajad jäid millenniumi kanti, kui kogu elu oli koondunud jalgpallifänlusele ja suhtlusele nii soccernet.ee foormumis, IRC kanalis ja takkajärele reaalelus mängudel ja niisama koos ringi hängides. Kes viitsib seal foorumis brauside, siis olin tollal tuntud Rainman’i nime all. Selle nime tekkeloost natuke hiljem.

Reaalajasuhtlus. IRC-u juba mainisin, kuid tõsisem elu käis jutukates. Proovitud sai omal ajal ikka paljusid jutukaid, kuid püsima jäin ma neist kahte: Puhh ja Palace. Puhhis sai jutustatud ennekõike mudaperioodidel (MUME, räägin hiljem täpsemalt), kui nagunii Unixi konsooli taga passisin ja kuskil Brees hp-d või mana regennisin. Õhtune elu käis aga Palace’s e palees, kus erinevates tubades graafilisel taustal sai oma ikooniga ringi liikuda ja rahvaga juttu puhuda, nii avalikult kui ka privas. Kusjuures ikka juhtus vahel, et keegi kogemata privaatse jutu avalikku kanalisse suunas. Palee kogukond töötas täpselt nii nagu Kaido oma kirjutises märkis: Lisaks jutukas passimisele saadi regulaarselt suuremates ja väiskematest seltskondades kokku IRL, nt esmaspäeviti oli Tartu mnt Marati juures olevas piljardisaalis ametlik paleekate õhtu, kus joodi õlut, toksiti piljardid ja muljetati maast ja ilmast. Olid ajad!

Rolli- ja madinamängud. Nagu Kakuonu loengus tabavalt ütles, olid erinevad mudad (TTÜ-s ennekõike MUME ja Stonia) 90′ndate lõpus suurimad TTÜ eksmati põhjused. Mina astusin TTÜsse 1998. a ja kui esimene semester sai veel korralikult õpitud (kogusin mäletamist mööda 17 AP-d), siis edasi läks juba täielikus mudamaailmas. Tavaline hommik nägi välja selline: kell 8 (kui ma ei eksi) sai tuldud TTÜ II korpuse arvutiklassi ukse taha, sest kohad olid limiteeritud ja keegi ei tahtnud ilma jääda. Kusjuures arvutiklasside tunniplaan oli täiesti peas (mida ei saa küll öelda oma enda tunniplaani kohta tollal), mõni hommik sai isegi kauem magatud, sest arvutiklass vabanes kell 9:30. Mida ma siis mängisin, eks ikka MUME-t. See oli tõsine sõltuvus, aktiivse mudamise perioodil tuli ainepunktesemestris ikka väga vähe (4 oli vist mu miinimum), võetud sai akadeemilisi, et mitte välja kukkuda. Pisar silmas leidsin võrguarhiividest üles ka oma vana trofeelehe 2000. aastast. Seal olevaid materjale uuesti lugeda on uskuge või mitte väga emotsionaalne kogemus – ikkagi suur osa minu senisest elust möödus selle mängu kütkes. Ma ei tea, kas mul oli au MUME-s Kakuga kohtuda või mitte, paljude kaastudengitega saime tuttavaks sealsamas arvutiklassis, kusjuures MUME-s olime enne juba kuid suhelnud, enne kui avastasime, et istume samas toas 50 ruutmeetri peal

Sõnumiedastus. ICQ oli ka minu esimene “messenger”. Üsna veider on tagasi mõelda, kuidas tekst lihtsalt ilmus ühel hetkel kaasjutustaja tekstikasti. Sellist asja, et näed, et teine kirjutab sulle vastust seal juba ei olnud. Talki olen ka kasutanud, näiteks siis kui MUME server kukkus maha ja sõbraga seal suhelda ei saanud, kusjuures olime erinevates klassiotstes või sootuks eri klassides. Kui ICQ on üks äärmus, siis talk oli kahtlemata teine – iga typo või mõttealgatus oli teisele poolele näha.

VoIP. Naljakas lugu on Skype-ga. Tarkvara on juba aastaid väljas, aga minu kasutuskogemused olid senini minimaalsed. Ilmselt on põhipõhjuse selles, et minu tööandja ei ole Skype’i kasutamist seadustanud. Praegu ma lausa armastan meie kolmapäevaõhtuseid lobisemisi

Uudistevood. Minu jaoks täiesti asendamatu kanal. Kui mõnel veebilehel ei ole võimalust, et sealt sisu omale RSS/Atomi vahendusel uudiselugejasse tõmmata, siis on see leht ikka so so eelmisest sajandist. Kasutan lugejana Google Readerit, kuna see on integreeritud Google’i teiste teenustega (gmail, orkut), mida kasutan. Nagu juba ka tunnis mainisin, siis Google readeri peale oleks vaja ehitada uus abstraktsioonikiht, mis eemaldaks minu jaoks mittehuvipakkuvad postitused, et ma ei peaks raiskama aega seal tuhnimise ja terade sõkaldest eraldamise peale.

Ajaveebid e blogid. Minu esimest üllitist näete siin. Ütlen ausalt, et senini oli minu põhimõte selline: enne ma oma blogi ei loo, kui mul ei ole mingit kindlat teemat, millel sõna võtta. Niisama tühja-tähja mula on 90% veebi täis. Eks ma saan nüüd omal (virtuaal)nahal tunda, kas minu blogi ka midagi väärt on. Teiste blogisid jälgin sellesama Google Readeri kaudu juba aastaid. Mikroblogimine pole minuni veel jõudnud. Twitteri hype on minust natuke kaugeks jäänud. Kui tahan midagi öelda, siis põhjalikult. 140 tähemärgiga endväljendada on nagu saada suukorvistatud.

Wikindus. Wikipediast olen ikka artikeldi lugenud, kuigi alati rõhutatakse, et Wikipedia allikana ei ole usaldatav ja seda kuskile referaati või veel enam lõputöösse linkida on suur-suur patt. Loodetavasti lükkab käesolev aine ka selle pealesurutud arusaama ümber. Enim rõõmustab see, et saan ka ise wikimeisterdamises käe valgeks

Aitab kah selleks korraks. Pisut nostalgiline tuli, aga vana asja tuleb ikka aegajalt meelde tuletada.

Parem hilja kui mitte kunagi

Veidi kulunult see pealkiri ju kõlab, aga mis mul sest.

Blogidest käis kunagi TTÜ-s rääkimas Peeter Marvet. Aasta siis võis olla midagi 2000 kanti. Pets rääkis, mida üks ajaveeb endast kujutab ning soovitas hakata blogima, et saada omale eelis tulevasel blogimaastikul. No ei hakanud.

Samuti on mul alati tülgastus olnud igasugu blogijatest, kellel midagi öelda ei ole. Teadsin, et ühel päeval tuleb paratamatult päev, mil mul sellest enam pääsu ei ole, ootasin lihtsalt mingit head mõtet, mille baasilt startida.

Selle viimase tõuke andis mulle TTÜ magistriõppes loetav (kuigi kaugõppes on termin “loetav” suhteliselt küsitava väärtusega) aine Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad, kus blogipidamine tehti kohustuslikuks. Nuta või naera.. aga nii see on. Lisaks avalik foorum,  vestlused skype’s ja wiki ehitamine.

Ma üldse ei kurda, arvan pigem, et sellest tuleb üks vahva aine koos veel vahvamate inimestega.